VI.I Ebamäärasus väidetes

Ebamäärased laused võivad paista väidetena, ja väideteks võime neid ekslikult ka pidada, kuid ebamäärasus ei võimalda argumenteerida. Selleks, et mõista, kas väide on tõene või vale, peame lausest aru saama.
Lause on ebamäärane, kui sellest arusaamiseks on liiga palju võimalusi ning lause selgemaks muutmiseks vajame tingimata kõneleja abi.
Ebamäärasust on võimalik leida peaaegu igast väitest. Seega ei ole küsimus selles, kas lause on ebamäärane, vaid kas see on liiga ebamäärane, et antud teema kontekstist leida tõeväärtus. [1; 14]

Näide 1:

“Mehed on tugevamad kui naised.”

analüüs:

Mis mehed/kui vanad mehed/keskmine mees või keskmine naine, või mis on keskmine mees või keskmine naine/tugevam arvestades kehamassi, või tugevam psühholoogiliselt vmt.?

Selle teema üle saab argumenteerida vaid peale kõneleja selgitusi. 

Vahetevahel ei ole väiteid võimalik väga täpselt eristada, kuid see ei pea tähendama, et me oleme liialt ebamäärased algteksti sisus. Selle näitena mõelge olukorrale, kus suurde ruumi paigutada küünal. Nõrga valgusallika kuma lõppemist on väga raske eristada- kus on piir valguse ja pimeduse vahel. Kuid see ei tähenda, et seda piiri ei ole. [1; 15-16] Sellest tulenevalt mainime ära mõiste, milleks on eksiarvamuse [1*] piir.

eksiarvamuse piir - halb on vaielda, et kui sa ei suuda eristada väites täpseid erinevusi, siis erinevused seal ka puuduvad. Sellises olukorras tasub meenutada, et on olemas märk mõistupärasusest. [1; 16]

mõistupärasuse märk - kui tunned, et argument on hea, siis ei ole mõistupärane järeldust mitte aktsepteerida.

Näide 2:

Murfreesboro, Tennessee linnaametnikud ütlesid, et tänu ühele lõhnavale töötajale pidid nad rakendama uue reegli, mis nõudis kõigilt linna töötajatelt üht- nad peavad lõhnama hästi. "Mitte ükski töötaja ei tohi tööle ilmudes lõhnata nii, et see teistele ebameeldiv. Ebameeldiv lõhn võib olla vähese hügieeni, liigse lõhnava "aftershave'i" või parfüümi või muu taolise tulemus." "Kehalõhn" jäi siinkohal nimme määratlemata. "Küll me juba teame, kui me ebameeldivat lõhna tunneme," ütles linnaametnik Toby Gilley.

(Knoxville News-Sentinel, August 26, 2003) [1; 15]

analüüs:

Viimane artikkel elust enesest on näide, kus olukord vajab lahendust, kuid probleemi ei ole võimalik piisavalt objektiivselt või mõõdetavalt sõnastada. See aga ei tähenda, et probleem puudub, või sellele ei tasu otsida lahendust.

Mängu tuleb eksiarvamuse piir: raske on määratleda, kus kohast läheb piir kui keegi on liialt palju odekolonni enda kehale kandnud. Kuid kui selline inimene meie lähedusse satub, siis võime tunda oma hingamise raskenemist, või muid ebameeldivaid nähtusi nagu liigne vesi silmades jne. ehk me tunneme, et kaaslase kehal on liialt odekolonni.

Liikudes tõele lähemale leidis Murfreesboro linnavalitsus otstarbekaks kirja panna seaduse, mis annab töötajatele õiguse nõuda ebameeldivalt lõhnavatelt kaastöötajatel oma käitumist muuta. Siit tulenevalt ka märk mõistupärasusest- kuigi probleemi on raske määratleda, siis käesolev seadus annab vähemalt õiguse ja võimaluse leida sellele mingi lahenduse. Seega, seadus on mõistetav.

V Ulatus ning tõenäosus

Ulatuse määratlemine võib olla üks enim eksimusi tekitav teema mõtlemises. Ulatuse scope abil saab öelda, kas teatud väide on tõene või väär. Üheks sellise ulatuse määrajaks on sõnad- kõik, mõned, vähesed jmt. 

Näiteks:

Sõbra väide: Kõik inimesed on pervid (seksuaalses mõttes).

analüüs:

Perv tuleb sõnast pervert, see omakorda sõnast perv`ersne ehk loomuvastane (eriti seksuaalelus). Perverssed kalduvused. Perversselt. Seksuaal+perverssus [1]

Tuginedes arvatava Lääne-Ühiskonna esindaja moraalsetele tõekspidamistele tähendab see soovi olla/kujutleda end vahekorras loomade, alaealistega, surnutega, parukaga jne. Rääkides siin enam kui miljardi inimese eest ning nimetades neid kõik pervertideks, siis on see väide kindlasti vale. Sõna "kõik" kasutamine ulatuse määratlejana on siinkohal väär.


Tõenäosus on omaseks kõikidele väidetele. Väide sisaldab alati arvamust olenemata kas väide on esitatud selgesõnaliselt või mitte. See arvamus esindab tõenäosust, kas väidetav info on tõene või väär, või muutub selleks tulevikus. Näiteks sõnaühendid nagu “on suur tõenäosus”, “on väike võimalus”, “praktiliselt võimatu” jne. 

[3;17]

Näiteks:

Ailar Väärtmaa kirjutab leheküljel nihilist.fm järgmist:"Rasvunud inimene peab 50-aastaselt kasutama hingamisaparaati, sest muidu võib ta ära lämbuda, kuna on nii paks." [2]

Seekord muudab väite vääraks tõenäosuse vastu eksimine. Iga rasvunud inimene ei pea 50-aastaselt hingamisaparaati kasutama. Õigem on väita, et "on võimalus, et rasvunud inimene peab 50-aastaselt kasutama hingamisaparaati, sest muidu võib ta ära lämbuda, kuna ta on nii paks [1*]."

Aga me saame ju aru, mida eelnevalt öelda taheti? 

Argumenteerimise üks tunnussõnasid on mõistupärasus ehk loogilisus. Jah, ma saan aru, mida mu sõber ning Ailar mõtlevad, kuid nad teevad seda liiga kergekäeliselt. 

Mina isiklikult ei tunne end perverdina, kindlasti on veel selliseid inimesi. Kuidas peavad aga suhtuma Ailari sõnadesse need inimesed, kes on loodusliku valiku tõttu pandud olukorda, et nad on rasvunud juba sündides?

Isegi, kui eesmärk on rõhutada antud teemade tõsidust, siis seda peab tegema arvestades kõigi inimestega. Vastasel juhul võib kaduda lugejal ainuüksi ühe väära väite põhjal usaldus teiste autori esitatavate ideede väärtuse suhtes.

Kokkuvõte: 

Ulatuse ning tõenäosuse mõistmine, ehk korrektne kasutamine enda argumenteerimisel ja teiste inimeste väidetes äratundmine, on aluseks heale argumenteerimisele. Nende abil on võimalik muuta oma väiteid selgemaks neid piiritledes. [3;17]

__________________________________________

Tähelepanekud:

1' Rasvunud inimene ei pea kasutama hingamisaparaati, sest ta on paks. Põhjus võib peituda hoopis geneetilisel või ühiskondlikul tasandil, mis rasvumist soosib või põhjustab. Näiteks võivad kutsuda rasvumise esile geenid. Geenide poolt tekitatud rasvumine võib omakorda põhjustada probleeme aju kontrollkeskustes ja/või surub üleliigne kehamass rinnakorvile, mis omakorda muudab hingamise lühikeseks ning pinnapealseks ja laseb süsihappegaasil verre kuhjuda [4]. Selline põhjus-tagajärg seoste loomine on argumenteerimisel ülimalt oluline, sest see näitab, et hingamisaparaadi kasutamise võib esile kutsuda hoopis geneetiline probleem.

Viited:

1. http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=perversne&F=M;
2. http://nihilist.fm/sulle-paksmagu/

3. Matthew Allen, “Critical Thinking- Skills For Critical Understanding and Writing” Second Edition,  2004, Oxford University Press;

4. http://www.nlm.nih.gov/medlineplus/ency/article/000085.htm

IV Väide

Väide on kriitilise mõtlemise baaselement. Me kasutame väiteid edastamaks informatsiooni, et väljendada oma arvamust või tõekspidamisi.[1; 6] [2; 12] Käesoleva blogi kirjutaja kogemus ütleb, et tuginedes väidete põhiomaduste tundmaõppimisele on võimalik lahendada suurem osa igapäevaselt esinevaid vaidlusi, ning esitleda oma ideid ja seisukohti selgemalt.

Kuidas ära tunda väidet?

Väide vastab järgmistele nõuetele:
1. väide on lihtlause, seega ei ole see küsilause, hüüdlause, käsk, ähvardus ja palve;[3; 3][2;12]

2. väidet kasutatakse moel, et see on kas tõene või väär, kuid mitte kunagi mõlemat;[3; 3]
3. väide on eristatav teistest lausetest, sest sellele saab esitada küsimuse “kas väide on tõene või väär?”;[2;12]

Näiteks:

1. Kirves on nüri. VÄIDE, sest saame küsida “kas kirves on siis tegelikult nüri?”;
2. Kas kirves on nüri? EI OLE VÄIDE, sest me ei saa sellele esitada küsimust [1*];
3. “Kui sa kirvest kohe ära ei terita, siis raiun sellega su jalad maha!” EI OLE VÄIDE, vaid ähvardus, millele ei saa (ei ole kasulik) esitada küsimust, sest vastasel juhul võib see lõppeda jalgade maharaiumisega.

Kõige paremini tunned väidet läbi selle omaduse vastata küsimusele, kas see on tõene või väär. Kutsume seda omadust edaspidi tõeväärtuseks. Jätame aga meelde, et see on eriline omadus, sest lause nagu "rohelised unenäod ratsutasid ahvide turjal" on küll lihtlause, kuid ei oma mingit loogilist mõtet ja on seega ebaoluline või tõeväärtusetu.

Kuidas mõista, mis on väite sisemine seos?

Väidete esitamine on meile omane ning iseenesest mõistetav, kuid uudisena võib tulla, et tõeväärtust omavas lihtlauses on selles sisalduvate ideede vahel omavaheline sisemine seos [internal connection].

Näiteks:

Kirves on nüri.
Näitelauses tekib seos sõnade vahel "kirves" ja "nüri", kusjuures esimest sõna nimetame subjektiks, teist aga predikaadiks. Subjekt on väite alus, predikaat aga mingi omadus või tulemus, või tähelepanuväärne detail, subjekti kohta. 

Mida ütleb näitelauses predikaat subjekti kohta? Predikaat ütleb, et subjekt on nüri- kirves [subjekt] on nüri [predikaat].

Siinkohal meenutame peatükki “II Selgus”, kus väitsin, et argumenteerimisel on tihti mõistlik kasutada lihtsa struktuuriga lauseid. Väidet “kirves on nüri” on võimalik esitada keerulisemalt, kuid sellest ei pruugi olla argumenteerimise seisukohast suurt kasu, sest kogu väites olev info edastatakse peamiselt subjekti ning predikaadi sisemise seose kaudu.

Niisiis väidan, et väite sisemiste seoste mõistmine on oluline ja selle tõestuseks vaatame järgmist väidete kogu, mille järeldus saab tekkida vaid läbi väidete omavaheliste seoste. Kusjuures siin on sisemise seose muster pidevas muutumises [interconnection]; kus ühe väite sisemine seos on ühenduses järgmise väite sisemise seosega.

Näiteks:

1. Langetasime metsas puid. 2. Kasutasime raiumiseks uut teravat kirvest. 3. Raiusime puid võimalikult maadligi. 4. Maapind oli kive täis. 5. Tihti maandus kirves kividel. 6. Peagi oli kirves nüri. 7. Teinekord raiume puid maha kõrgemalt, et vältida kividesse raiumist ning mitte nüristada kirvest.

analüüs (lause kaupa):
1. puid [subjekt] langetama [predikaat];
2. terav kirves [subjekt] raiumiseks (langetamiseks) [predikaat];
3. puid [subjekt] maadligi raiuma[predikaat];
4. maapind [subjekt] kive täis [predikaat];
5. kirves [subjekt] maandus kividel [predikaat];
6. kirves [subjekt] nüri [predikaat];
7. eelnevate väidete subjektide ning predikaatide seoste hindamisel tekkinud järeldus.

Antud olukorras on laused lihtsad ning subjektide ja predikaatide äratundmine suhteliselt lihtne. Iseenesest on sisemiste seoste määramine kirjalike argumentide hindamisel lihtsam, sest lugeja valib tempo, kuid tihti on kirjakeel tänu verbaalsetele kaunistustele ja muudele lisadele väga keeruline. Suulises suhtlemises on lisaprobleem väidete esitamise tempo. Paratamatult on teise inimesega kõneldes vahel peaaegu võimatu koheselt kõiki seoseid või seoste puudumist tähele panna. Siis tulevad appi laused nagu "palun, ütle viimane lause uuesti", "ma ei saanud täpselt aru, palun korda" jne. Sedasi selguse majja toomine ei ole häbiasi, pigem hädavajalik, kui soov on jõuda tõele lähemale.

Ükskõik, kas me ütleme sellele sisemine seos või interconnection vmt. siis reaalselt on selle näol tegemist väite idee, sisu ja mõttega. Mõtte edastamiseks on paratamatult vajalik millegi kohta midagi öelda. Seega, kui meie soov on väita, et "Austraalia riigieelarve puudujääk [subjekt] kasvas prognoositust kaheksa korda suuremaks [predikaat]", siis me ei saa sama mõtet edastada öeldes vaid "Austraalia riigieelarve puudujääk kasvas". Kui meie soov on aga öelda, et Austraalia riigieelarve puudujääk oli teatud ajas suurenev ehk kasvav, siis võib end väljendada küll, et "Austraalia riigieelarve puudujääk [subjekt] oli kasvav [predikaat]".

Soovitav on seepärast mõista väidete sisemist seost kui selles osalevatest sõnadest tekkivat ideed. Meie soov on luua selgelt arusaadavaid sisemisi seoseid ehk anda oma väitega edasi selgelt arusaadavaid ideid või mõtteid. Ja selleks on meil vaja alust ning predikaati. Me peame millegi kohta midagi ütlema, et anda võimalus küsida, kas sellel on tõeväärtus.

Kokkuvõte:

Argumenteerimine peaks ideaalis toimuma vaid tõeväärtust omavate väidetega. Tõeväärtus tekib vaid siis, kui me saame lihtlause küsimusse kutsuda. 

Väite tähtsus avaldub selle sisemiste seoste hindamisel, kui me määrame kindlaks, kuidas predikaat annab informatsiooni subjekti kohta. Seda teades tasub argumenteerimisel jälgida enda poolt esitatavaid subjekte ning neid täiendavaid predikaate ning lisada võimalikult vähe verbaalseid kaunistusi, slängi, vulgaarsusi ning muud ebavajalikku.

Sama tasub jälgida teiste poolt esitatud väidete kohta. Mida emotsionaalsemaks kaasväitleja muutub, või mida nõrgemad on tema poolt esitatud väidete sisemised seosed, seda enam hakatakse lisama just eelpool mainitud "ebavajalikku".

LISALUGEMINE

Subjekti ning predikaadi määramine muutub argumenteerimisel seda olulisemaks, mida suurem on võite tõeväärtuse määramise vajaduse hind. 

Siinkohal keskendume lihtsatele eestikeelsetele lausetele lihtsatel teemadel, kuid inimeste elus on tihti palju olulisemaid väiteid analüüsimiseks. Näiteks siis, kui on tegemist otsustega, mis puudutavad meie tervist või õpinguid jne. 

Tasub teada, et predikaadile ning subjektile saab läheneda nii keelelis-grammatiliselt kui ka traditsioonilise loogika [4] seisukohalt, kuid aluse nende äratundmiseks annab peamiselt võime analüüsida väiteid grammatiliselt. Eriti olukordades, kus algtekstiks on kirjutis. Seepärast on kasulik enda keelealaseid teadmisi aeg-ajalt värskendada/ täiendada. 

Ära ei tohi unustada, et kuna erinevate keelte grammatika on erinev, siis peab võõrkeelsetele lausetele lähenema just neile omase struktuuri kohaselt. Enne keelelisest erinevusest tuleneva väite juurde asumist vaatame detailsemalt üle kaks tähtsat mõistet ja nendega seonduva.

subjekt ehk alus- annab teada, kelle või mille kohta lause käib ning millest lause räägib (subjekti asukoht väites võib varieeruda);

näide 1:  
Amy [subjekt] magab.

analüüs:
Kelle või mille kohta lause käib? Seekord on tähelepanu keskpunktis Amy. Saame küsida "kes jäi magama?" Ning vastus on, et "Amy jäi magama". 

Tihti lisatakse subjektile täiendeid, mis annavad meile lisainformatsiooni põhialuse kohta. Traditsioonilise loogika seisukohast on täiend subjekti juurde kuuluv oluline lisa. Põhialus on seega subjekti keskmeks.

näide 2: 
Väike [täiend] Amy [põhialus] magab.

analüüs:
Kogu allajoonitud tekst moodustab tervikuna subjekti. Sõna "väike" täiendab nime "Amy" andes mõista, et tüdruk on väikene [2*]. Kuidas mõista, et põhialus on subjekti keskmeks? Sellele aitab vastata näiteks järgmine küsimus: kes magab; kas väike või Amy? Loomulikult magab Amy ja seega on Amy ka põhialuseks.

predikaat- öeldis ehk lause osa, mis sisaldab tegusõna ning annab teada, mida alus teeb või millega on aluse puhul tegemist, või väljendab selle olekut. Kõige tähtsam sõna predikaadis on verb ehk tegusõna (predikaadi asukoht väites võib varieeruda, samamoodi varieerub ka verbi asukoht predikaadis endas).

näide 3:  
Amy magab [predikaat ja öeldis].

analüüs:
Teame juba, et Amy on alus. Siin annab predikaat meile teada, mida alus teeb- nimelt, alus magab. Sellise lihtsa ühesõnalise predikaadi puhul täidab see ka öeldise ehk tegusõna ehk verbi rolli.

Olukord muutub, kui me moodustame pikemaid lauseid.

näide 4:
Amy jäi [tegusõna] köögilaua all magama [tegusõna], sest ta oli vanemate jutust tüdinenud [predikaat]. 

analüüs:
käesolev näide esitab meile tunduvalt pikema predikaadi, kuid see ei tähenda midagi muud, kui et me saame enam subjekti kohta teada. Nüüd on meile selge, et Amy ei uinunud lihtsalt seetõttu, et ta oli väsinud, vaid tema jaoks oli vanemate jutt tüütav.  Lisaks teame, et ta ei uinunud oma voodis vaid hoopis köögilaua all.
Olulisim on määrata tegusõna. Seekord on tegemist tegusõna fraasiga, mis koosneb kahest sõnast "jääma" ning "magama". Kusjuures esimene neist määrab ära teise tegusõna toimumise aja ning neid peab käsitlema tervikuna ehk "jäi magama"- tegevus toimus minevikus.


Nagu lisalugemise alguses sai mainitud, ei ole enamjaolt selline analüüs vajalik. Üks põhjus selle teostamiseks võib tekkida analüüsides võõrkeelseid väiteid. Näiteks eesti keele ja inglise keele erinevused on vahel vägagi segadust tekitavad.

näide 5:
The number of businesses in this county has increased every year for the past decade. (tõlge: Selle maakonna ettevõtete arv on kasvanud viimasel kümnendil iga aastaga.)

analüüs:
Meie eesmärk on leida lausest subjekt ning välja uurida, mida asjalikku ütleb selle kohta predikaat.
Subjekt sisaldab seekord täiendeid, mis annavad meile täpsemat informatsiooni- "The number of businesses in this county ..."-, kuid nüüd tekib küsimus, mis on siinkohal täiend ehk mis annab põhialuse kohta informatsiooni subjekti siseselt?
Vastuse leidmiseks peame üles otsima tegusõna, sest see annab teada olulist informatsiooni just põhialuse kohta.
Tegusõna on siinkohal "has increased" ning nüüd peame leidma põhialuse, mille kohta kehtib "on kasvanud".
Eesti keeles on vastuse leidmine lihtne, sest juba tõlkelausest tuleb välja, mis on kasvanud. Inglise keeles väideldes ei ole tihti aega, või teatud keelelisele tasemele jõudes harjumust, lauseid emakeelde tõlkida. See võib kaasa tuua valede järelduste tekkimise.
Siin aitab aga jälle lihtsa küsimuse esitamine ning sellele vastamine:
What has increased- the number, businesses, or the county? Ja vastuseks on sel korral "the number [3*]".

The number [single subject ehk põhialus] of businesses in this county [subject ehk subjekt] has increased [verb] every year for the past decade [predicate ehk predikaat].


Sisemine seose ehk lause mõte tekib põhialuse ja predikaadi öeldise vahel. Toome esile sisemise seose lisalugemise näitelausetest:
1. Amy magab;
2. Amy magab;
3. Amy magab;
4. Amy jäi magama;
5. The number has increased ehk arv on kasvanud.

[5],[6]

______________________________________________________________

Tähelepanekud:

[1*] Kuigi küsilause ei ole lihtlause ning seda ei saa käsitleda kui väidet, siis on võimalik küsilausest tuletada väide. "Kas kirves on nüri?" annab võimaluse eeldada, et esialgne väide võib olla "Kirves on nüri."

Sellist nö. resetti on hea kasutada, kui argumenteerimine kipub minema liialt keeruliseks ning osalejad jätavad väga palju informatsiooni mainimata eeldades, et kaaslane seda ise mõistab. Algaja mõtleja jaoks on vajalik esmalt esitada väide, mis sisaldab selgelt tuntavat subjekti ning predikaati. Alles siis tasub hakata lauset küsimusse kutsuma;
[2*] "Väike" on antud juhul Amy't isiklikult tundmata liialt ebamäärane sõna, et öelda, kas Amy on väikest kasvu täiskasvanu või väike tüdruk, või hoopis noor tüdruk; 
[3'] Inglise keeles sisaldab subjekt täiendeid ning põhialus omab nimetust "single subject". 

Viited:

1. Brooke Noel Moore, Richard Parker “Critical Thinking. 9th Edition”, 2009, McGraw-Hill Higher Education;

2. Matthew Allen, “Critical Thinking- Skills For Critical Understanding and Writing” Second Edition,  2004, Oxford University Press;

3. R. L. Epstein, C. Kernberger: "Critical Thinking", Third Edition, 2006, Thomson Wadsworth;
4. http://et.wikipedia.org/wiki/Predikaat
5. http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=1
6. English Grammar: Sentence Structure/ Parts of Speech Study Guide by Karl Weber, M.A. ; 2004. Video Aided Instructions, Inc. Roslyn Hights, New York

 

III Arutlemise oskus kui tööriist

Raamatu "Critical Thinking- Skills For Critical Understanding and Writing" autor M. Allen kirjutab  järgmist:"Arutlemine on protsess, mis iseloomustab paljude maailma sündmuste, objektide ja ideede seotuse mõistmist ja uurimist. Kuigi arutlemine on üks inimeste suurimaid eeliseid võrreldes muu loomariigiga ei tule arutlemine loomulikult vaid seda peab õppima ning seda oskust on võimalik arendada." [1; 2-3]

Kas oskus kriitiliselt mõelda teeb meist targa inimese?
Arutlemist võib M. Alleni kontekstis mõista kui põhjus-tagajärg seoste loomist, analüüsimist, argumenteerimist jne. Me justkui teame, et me seda suudame, kuid kui palju või kas me seda võimet üldse reaalselt ka kasutame? [1*]
Siinkohal saan ja tahan rääkida vaid iseenda kogemusest [2; 84] ning peab tunnistama, et minu võime mõelda on teinud fenomenaalse arenguhüppe just viimase kümne kuu jooksul alates veebruarist 2014, mil ma olen tegelenud kriitilise mõtlemisega ning selle teooriate lisamisega oma igapäeva ellu. Minu isiklik kogemus ütleb, et M. Allenil on õigus- arutlemine ei tule loomulikult, seda peab õppima ning seda on võimalik arendada. Peaaegu aastase töö tulemusena võin öelda, et oskus kriitiliselt mõelda ei ole teinud minust tarka inimest, kuid kindlasti olen muutun järk-järgult targemaks.

Kriitilist mõtlemist tasub näha laiemalt, kui seda on vaid teooriatest juhindunud mõttetegevus. See annab meile küll eeldused mõistmaks väiteid, annab oskuse viimaseid analüüsida ning luua järeldused, kuid kuidas toimida järeldustega on veel täiesti omaette teema, mida kriitiline mõtlemine ei käsitle, sest see kuulub pigem psühholoogia valdkonda.

Oma isiklikust kogemusest tulenevalt väidan, et tark inimene on keegi, kes suudab viia läbi analüüsi, jõuda järelduseni ning selle põhjal teha ennast/ teisi mõjutavaid otsuseid, mis realiseeruvad tegevusena reaalses elus [2*]. Näiteks uurib hea argumenteerija alkoholi kahjulikku ning kasulikku mõju tervisele, ning teeb järelduse, et alkoholi tarbimine ei ole mõistlik tegevus. Samas joob ta alkohoolseid jooke tulevikus edasi. Tark inimene uurib seevastu alkoholi positiivseid ning negatiivseid tegureid tervisele, ning teeb järelduse, et alkoholi tarbimine ei ole mõistlik. Selle tulemusena ta loobub alkoholi tarbimisest. 

Nimetame me seda ratsionaalse ja emotsionaalse ajutöö konfliktiks [3; 5-6] või miskiks muuks, kuid ainuüksi arutlemine ei tee heast argumenteerijast tarka inimest enne, kui ta suudab tänutäheks järelduseni jõudmiseks kulutatud vaevale ja energiale ka sellest tulenevalt midagi reaalselt ellu viia.

Lisaks ei tasu mõelda, et kriitliline mõtlemine teeb meid asjatundjaks igas olukorras ja igal teemal. Tegelikult on see vaid tööriist olemasoleva info hindamiseks ning seega on kahjuks siiski vajalik teatud algteadmiste pagas- seega, mida rohkem on erinevatel teemadel teadmisi, seda enam suudame erinevatel teemadel ka kriitiliselt mõelda. Kui teinekord keegi Teil auto mootorit palub parandada ja Te ühegi auto kapoti alla enne kunagi näinud ei ole, siis mõelge kui analüütiliselt tahate, suure tõenäosusega Te suurt ära ei tee. Ja kui teete, siis olete erakordselt andekas.

Kindlasti ei tohi unustada, et inimloom on paratamatult ebatäiuslik, kuid see annab võimaluse peaaegu alati areneda kiiremaks, tugevamaks, vastupidavamaks, targemaks, ökonoomsemaks jne. Inimese ebatäiuslikkuse tunnustamine on käesoleva blogi seisukohast ülioluline. Seepärast ei esitatud alates esimesest postitusest kohe sisutihedat teooriat vaid pandi paika taustasüsteem- jah, ka Taivo eksib, esitab valesid väiteid ning teeb vääraid järeldusi. Tihti ei käitu ta targale inimesele kombekohaselt. Sillana esimese postituse juurde palun aru saada, et kui miski siinse teksti puhul on ebaselge või lausa väär, siis see on autori idee ja tõlgenduse küsimus, mille saab lahendada rahulikus, viisakas keskkonnas koos tõele lähemale jõudes (taivostimmer@gmail.com).

Kokkuvõte:
Oskus korrektselt argumenteerida ehk süstemaatiliselt korrektselt mõelda ei tee meist veel tarka inimest, kuid eesmärk peaks olema kriitilise mõtlemise kasutamine oma igapäeva otsuste tegemisel. Isegi kui me vahel eksime annab arutlemine meile võimaluse teha vähem vigu; see on tööriist nagu jootekolb, mille oskuslikuks kasutamiseks on tarvis harjutada, et häid tulemusi saavutada. 

________________________________________________________________________

Tähelepanekud:
1* Ratsionaalse mõtlemise pooldajana väidan, et mida enam püüda ratsionaalselt mõelda, seda enam teeme igapäevaselt õigeid otsuseid. Puudub info, kui tihti inimrassi esindajad analüütiliselt mõtlevad, kuid omast kogemusest tundub, et kui seda tehakse, siis üldjuhul väga spetsiifiliselt (näiteks tööspetsiifiliselt) ning ilma süsteemse lähenemiseta.
Seega, küsimus ei tohiks olla selles, kui palju me igapäevaselt ratsionaalselt mõtleme, vaid selles, et me peaksime seda tegema rohkem, sest see on kasulik. 
2* Targal inimesel on käesoleva blogi seisukohast oskus: a) filtreerida ümbritsevast infost temale kasulik ja vajalik informatsioon; b) muuta oma elu lihtsamaks ja ohutumaks kulutades ajas ja ruumis liikumisele vähem energiat vähendades töö aega (lubatud on erandid); c) käituda tõestest eeldustest tulenevate tugevate- või põhjendatud järeldustele kohaselt; d) analüüsida ning leida olulist infot mittespetsiifilistel teemadel (näiteks informatsioon, mis ei puuduta tööd ega peavoolumeediat).

Viited:

1. Matthew Allen: “Critical Thinking- Skills For Critical Understanding and Writing” Second Edition,  2004, Oxford University Press;
2. R. L. Epstein, C. Kernberger: "Critical Thinking", Third Edition, 2006, Thomson Wadsworth;
3. C. and D. Heath, "Switch", 2010, Broadway Books;